VIIMANE LEND

L 29.12.2007 kell 15 Pärnu Raekoda

Bach, Bellini, Donizetti, Faure, Prokofjev

Andrus Kallastu, klaver

Kai Kallastu, sopran

Leonora Palu, flööt

Jorma Toots, klaver

Koostöös Pärnu Kontserdibürooga

KAVA

Sergei Prokofjev (1891-1953)

Sonaat flöödile ja klaverile D-duur, Op.94 (1943)

1 Moderato

2 Scherzo

3 Andante

4 Allegro con brio

Gaetano Donizetti (1797-1848)

"Lucia di Lammermoor"

Regnava nel silenzio... Quando rapito in estasi

vaheaeg

Vincenzo Bellini (1801-1835)

"Puritaanlased"

Qui la voce sua soave... Vien, diletto, è in ciel la luna

Johann Sebastian Bach (1685-1750)

Sonaat flöödile ja basso continuole E-duur BWV 1035

Gabriel Faure (1845-1924)

Fantaasia flöödile ja klaverile op.79 (1898)

Vincenzo Bellini (1801-1835)

"Puritaanlased"

Son vergin vezzosa

Gaetano Donizetti (1797-1848)

"Linda di Chamounix"

Ah, tardai troppo... O luce di quest anima

Sergei Prokofjevi (1891-1953) Sonaat flöödile ja klaverile D-duur op.94 esiettekanne toimus aastal 1943. Kuna vaimustatud David Oistrahh palus heliloojat seada sonaat ka viiulile, kannab teose teine versioon pealkirja Sonaat viiulile ja klaverile nr.2. Prokofjevi flöödisonaat on nii kestuse kui ka nõudliku partii tõttu läbi aegade üks kaalukamaid flööditeoseid. See äärmise meisterlikkusega komponeeritud teos nõuab esitajailt värviderohke väljendusvahendite paleti julget kasutamist. Oma mastaapsuses mõjub Sonaat sümfooniana, milles kaks instrumenti imiteerivad erinevatele orkestripillidele iseloomulikke interpretatsioonivõtteid. Nii peab flötist teose jooksul tihti „kehastuma ümber” kord viiuldajaks, kord oboemängijaks, kord trompetistiks. Hoolimata Prokofjevi teostele tüüpilisest erinevate teemade ja karakterite rohkusest on Sonaadi lennukas ja fantaasiarohke muusikaline materjal liidetud suurepärase vormi- ja proportsioonitajuga neljaosaliseks tervikuks – siit ka paralleel klassikalise sonaat-sümfoonilise tsükliga.

Sonaadi esimese osa, Moderato, kahes lüürilises peateemas liituvad flöödi ja klaveri helimaailmad nii täiuslikult, et on raske ette kujutada seda muusikat mõne teise pillide koosluse esituses. Helilooja töötleb teemasid erinevate polüfooniliste meetodite abil erinevates helistikes ja registrites. Kuni repriisini läbib töötlust boolerolik rütm, milles flöödil on löökpillilaadne funktsioon. Teises osas, Scherzo's, on valdavaks ere ja kaasakiskuv liikumine. Siingi ei piirdu helilooja vaid ühe karakteriga: lüürilistes lõikudes kõlavad oboelikud idamaise värviga teemad. Kolmanda osa, Andante, teema kulgeb liigsete emotsioonideta ja kõlab otsekui kõrgemates sfäärides. Keskmine lõik mõjub oma flöödipärase voolava liikumisega veidi impressionistlikult. Neljanda osa, Allegro con brio, teema on trompetlikult bravuurne: justkui vene troika kihutaks kellade helinal. See osa on eriti teemaderohke, kulgedes otsekui hinge tõmbamata teose lõpu suunas, mis kujuneb unustamatuks tulevärgiks.

Gaetano Donizetti (1797-1848) ooper "Lucia di Lammermoor" on üks kuulsamaid bel canto-oopereid. Ooperi esietendus toimus aastal 1835 San Carlo teatris Naapolis. Ooperi libreto aluseks on tõestisündinud intriigil põhinev Walter Scotti novell, mille tegevus toimub 1669. aastal Šotimaal. Kaks tähtsat šoti suguvõsa, Ashtonid ja Ravenswoodid, on vaenujalal. Ashtonid on ajanud Rawenswoodide perekonna välja oma kodust, Ravenswoodide lossist. Edgardo, viimane Ravenswood, on sunnitud elama hulgusena üksildases tornis mere kaldal ja loodab seada õigluse jalule. Enrico Ashton aga üritab kasutada kõikvõimalikke vahendeid Ravenswoodide lõplikuks hävitamiseks, millest üks on tema õe Lucia pealesunnitud poliitiline abielu Lord Arturoga.

Ooperi esimeses stseenis räägib lossi valvurite kapten Normanno Enricole oma kahtlustest, et Edgardo käib salaja lossis kohtumas Enrico õe Luciaga. Teises stseenis lossi kõrval kaevu juures ootab Lucia Edgardot. Oma kuulsas aarias "Regnava nel silenzio" jutustab Lucia oma ümmardajale Alisale, et ta on näinud tõusmas sellest samast kaevust Ravenswoodide armukadedusest surmatud tüdruku vaimu ja et vaim hoiatas teda. Lucia vannub Alisa juuresolekul truudust oma armastatule Edgardole, nimetades teda oma päevade valguseks ja kannatuste tasuks. Kui nad lõpuks saavad olla koos, asendub tema kurbus rõõmuga ja neile avaneb taevas.

Vincenzo Bellini (1801-1835) ooper "Puritaanlased" on vaieldamatult üks Bellini menukamaid oopereid. Ooperi esietendus toimus aastal 1835 Pariisi Itaalia teatris. Ooperi tegevusajaks on aastatel 1642-1651 toimunud inglise puritaanlaste ja rojalistide sõja lõpp.

Ooperi alguses tähistavad puritaanlased võitu rojalistide üle. Lord Valton on lubanud oma tütre Elvira naiseks Riccardole. Lahingust koju saabudes avastab ta, et Elvira in armunud rojalisti Arturosse. Lord Valtoni vend Giorgio veenab oma venda täitma Elvira soov. Tuleb Arturo ja tähistab oma uuesti leitud õnne. Lord Valton peab viima parlamendi ette salapärase naise, keda kahtlustatakse rojalistide spioonina. Arturo avastab, et selleks naiseks on kuningas Charles I lesk Enrichetta. Ilmub Elvira, pruudilooris, lilledega ning valmis laulatuseks ja esitab aaria "Son vergin vezzosa", milles ta kirjeldab oma õnne ja imetleb oma pruudirüüd. Arturo otsustab aidata Enrichetta põgenema ja nad lahkuvad koos. Elvira kardab, et ta on hüljatud ja hullub.

Teises vaatuses kirjeldab Girogio Elvira õnnetut olukorda ja hullumist. Riccardo toob teate, et Arturo on mõistetud oma teo eest surma. Ilmub hullunud ja lootusetu Elvira ja esitab oma kuulsa hullumisstseeni "Qui la voce sua soave... Vien, diletto, è in ciel la luna". Aarias kuuleb ta Arturot ennast kutsumas ja palub, et talle antaks tagasi ta lootus või tal lastaks surra. Kabaletas Elvira kutsub oma armastatut kuuvalgel ööl tagasi tulema ja puhkama ta südame lähedal. Ta nutab ja igatseb Arturo järele.

J.S.Bach (1685-1750) Sonaat flöödile ja basso continuole E-duur BWV 1035. Flööt on viiuli järel üks sagedamini kasutatavaid sooloinstrumente Johann Sebastian Bachi kammermuusikas. Bachi kaasajal, nagu kogu barokk-ajastul kuni viini klassikuteni kasutati puust traversflööti, mille kõla erineb oluliselt tänapäevase, Theobald Böhmi poolt täiustatud klappidega metallinstrumendi kõlast. 20. sajandi keskel seoses vana muusika autentse esitamise propageerimisega tekkisid omakorda uued dogmad, mille kohaselt Bachi esitamist modernsetel instrumentidel peeti mingil perioodil halvaks tooniks. Selle suuna esindajana kujunes üheks tuntumaks Bachi flööditeoste esitajaks ja salvestajaks flaamlane Barthold Kuijken, keda võib pidada Bachi asjatundjaks ning kelle interpretatsioonis on meisterlikult ühendatud ajastutruudus ja isiklik nägemus. Viimastel aastakümnetel on hakanud Bachi mängima ja plaadistama ka modernse flöödi korüfeed, näiteks Jean-Claude Gerard, kes on arvamusel, et "halb maitse = kombinatsioon modernne flööt + cembalo". Kui juba Bachi tänapäevasel instrumendil esitada, siis pigem koos klaveriga. Nii ei teki kõlalist vastuolu.

Bachi 6 sonaati flöödile jagunevad teosteks obligatoorse cembalo'ga ja basso continuo'ga. Viimaste hulka kuulub ka Sonaat E-duur BWV 1035. Õigupoolest kannavad J.S.Bachi autograafi vaid 2 nendest kuuest sonaadist: A-duur BWV 1032 ning h-moll BWV 1030. Ülejäänute osas on kahtlus, kas nad pole mitte tema poja C.Ph.E Bachi loodud või siis tema poolt lõpetatud. Kaheldava autorsusega teostest pole säilinud originaale ja originaalide koopiaid. Ometi ei kuule me neis sonaatides Carl Philippile tüüpilist varaklassitsistlikku stiili. Kui osa sonaatidest ongi tema kirjutatud, siis toetudes isa stiilile.

Gabriel Faure (1845-1924) Fantaasia flöödile ja klaverile op.79 (1898)

Gabriel Fauré on tuntud prantsuse laulukunsti ja meloodiameistrina. Loomingu algaastatel lähtus ta klassikalisest (Haydn) ja romantilisest (Mendelssohn) esteetikast, arenedes 20. sajandi kompositsioonivõtete suunas. Tema teosed toetuvad modaalsetele harmoonilistele stuktuuridele, mille aluseks olid tema õpetajate Niedermeyer’i ja Lefevre’i põhimõtted, mille järgi sept- ja noonakorde ei käsitletud enam kui dissoneerivaid ja rohke altereerimine toimub laadi siseselt. Faure oli tuntud organist. Tema loomingusse on jätnud jälje ka kirikumuusika traditsioonid: tema meloodiad põhinevad tihti kirikuheliridadel.

Kontrastina tema staatilisele modaalsele harmoonilisele ja meloodilisele stiilile, kohtame tema teostes huvitavat rütmikat, erksaid meloodiate siseseid pulseerivaid motiive, mis otsekui lõhuvad voolavat liikumist seestpoolt, seda samas katkestamata. Sarnast võtet kohtame ka Brahmsil. Aaron Copland nimetaski Faure'd “Prantsuse Brahmsiks”. Faure kuulsaimad teosed on Reekviem, ooper “Penelope”, orkestrsüit “Masques et Bergamasques”. Ta on kirjutanud ka rohkesti kammermuusikat, klaveriteoseid ja laule.

Faure Fantaasia flöödile ja klaverile on kirjutatud aastal 1898 juba tema küpses stiilis. Teos on loodud Paul Taffanel’ile mõeldes, kes oli tol ajal üks väljapaistvaim prantsuse flötiste, prantuse flöödikoolkonna rajaja, noorena Pariisi Ooperi orkestri solist, hiljem ka dirigent ja helilooja. Fantaasia koosneb kahest lõigust: esimene on lüüriline, kurblik-romantiline meloodia, mis voolab katkematuna ja mida värvivad virtuoossed motiivid. Teises alalõigus kõlab lapselik-polkalik teema, mis areneb lõpu suunas järjest virtuoossemaks.

Gaetano Donizetti (1797-1848) vähetuntud ooper "Linda di Chamounix" esietendus 1842. aastal Viinis Kärnthnertortheater'is. Ooperi tegevus toimub Chamounix külas Savoys, Prantsusmaal. Külatüdruk Linda on armunud salapärasesse kunstnikusse Carlosse. Nad on leppinud kokku kohtumise. Linda tuleb kohale ja Carlot pole veel. Linda laulab teda oodates aaria "Ah, tardai troppo... O luce di quest'anima": Ah, olen nii kaua oodanud oma armast Carlot. Kes küll teaks, kui palju ta on kannatanud meie armastuse pärast, aga ometi mitte nii palju kui mina! Meie armastuse märgiks ta on jätnud siia need lilled. Me oleme mõlemad vaesed ja elame vaid meie armastusele. Sa oled minu hingele päiksekiir, mu arm ja mu elu!

Tekstid: Leonora Palu, Kai Kallastu, Andrus Kallastu

Flötist Leonora Palu on lõpetanud Pärnu Lastemuusikakooli, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja Eesti Muusikaakadeemia (dots. Raivo Peäske ja prof. Imants Sneibise juhendamisel) flöödi erialal. Aastal 2003 täiendas end Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis prof. Frank Hendrickx’i flöödiklassis. On osalenud nimekate flötistide meistrikursustel nagu Renate Greiss-Armin, Patrick Gallois, Moshe Epstein, Matti Helin, Maarika Järvi jt. Leonora Palu tegutseb ka improvisaatorina. Aastal 2002 võitis ta duos Tauno Aintsiga eripreemia vabaimprovisatsiooni konkursil Leipzigis. Anto Petti juhitud ansambli ProImpro kooseisus on andnud kontserte Eestis ja Põhjamaades. Leonora Palu tegutseb aktiivselt kammermuusikuna (EMA-s oli tema juhendajaks prof. Matti Reimann). Koostöö erinevate kammermuusikutega, teiste hulgas Jorma Tootsi ja Kristo Käoga on viinud teda konkurssidele ning festivalidele Leetu, Rootsi, Austriasse, Saksamaale ja Itaaliasse. Tema kavadest leiab tihti uuemat eesti muusikat. Leonora Palu töötab Rahvusooperis Estonia orkestrandina ning osaleb sageli ka Tallinna Kammerorkestri ja Pärnu Linnaorkestri töös. Viimase ees on esinenud korduvalt ka solistina. 2007. aasta kevadest on ta kontseptuaalse muusikateatrikollektiivi RepooEnsemble'i liige, osaledes muuhulgas audio-visuaalse kontsertetenduse “Topeltwagner juustuga” (stsenarist-lavastaja Sven Sildnik) loomisprotsessis ja ettekannetel.

Sopran Kai Kallastu on vabakutseline laulja ja vokaalpedagoog. Esinenud ooperi- ja suurvormisolisti ning kammerlauljana, tegutsenud ka mitmete festivalide ja kontsertide produtsendina. Lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi muusikaosakonna 1997. aastal, lauluõpetajaks Malle Raid ja konsultandiks Urve Tauts. Aastatel 1999-2004 õppis ta Helsingi Ametikõrgkoolis STADIA klassikalise muusika osakonnas laulu ja vokaalpedagoogika erialal, kus tema lauluõpetajateks olid Matti Pelo ja Johanna Bister. 2004-2005 täiendas Kai ennast prof. Irina Gavrilovici juhendamisel. Kai Kallastu: "Mul on olnud õnn õppida väga säravate ja erinäoliste õpetajate juures, neilt kõigilt on olnud palju õppida. Tänaseni kõlab mu kõrvus Malle Raidi hääl, kui ma mõtlen laulmisest ja kui ma kujutan ette laulmise orgaanilist protsessi. Mallega leiame ikka hetki, et arutada vokaaltehniliste ja interpretatsiooniliste probleemide üle, kuulame ja analüüsime erinevaid lauljaid jne. Vaid aasta kestnud õpingud rumeenlannast prof. Irina Gavrilovici juhendamisel olid minule suur juhus ja õnn, temalt saadud teoreetilised ja praktilised teadmised on abiks pikaks ajaks. Viimased aastad olen oma lauluoskusi täiendanud oma repetiitori ja abikaasa Andrus Kallastu juhendamisel."

Pianist Jorma Toots lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia prof. Lilian Semperi klaveriklassis ja omandas seejärel magistrikraadi prof. Matti Reimanni kammeransambliklassis. Erinevate ansamblipartneritega on ta esinenud paljudel kammermuusika konkurssidel ja festivalidel Eestis ja kaugemal. 2004. aastal esindas Jorma koos saksofonist Ivo Lillega eesti muusikuid Balti- ja Põhjamaade parimaid noori interpreete ühendavas kontserdisarjas UpBeat. Lisaks aktiivsele tegevusele kammermuusikuna on Jorma Toots tegev ka jazz-pianistina. Koos eesti parimate jazzmuusikutega on ta salvestanud mitmeid plaate Eesti Raadiole ja plaadikompaniile Universal Music. Käesoleval ajal töötab Jorma Toots õpetajana Tartu Muusikakoolis ja instrumentaalmuusika lektorina Tartu Ülikoolis.

Helilooja ja dirigent Andrus Kallastu on õppinud klaverit Pärnu Lastemuusikakoolis Maimu Partsi ning Tallinna Konservatooriumis Toivo Nahkuri juures, dirigeerimist Tallinna Konservatooriumis Olev Oja ning Sibeliuse Akadeemias Jorma Panula, Eri Klasi ja Ilja Musini juures ning kompositsiooni Tallinna Konservatooriumis Eino Tambergi ja Sibeliuse Akadeemias Paavo Heinineni, Olli Kortekangase ja Erkki Jokineni juures. Pärast Sibeliuse Akadeemia lõpetamist aastal 1999 tegutseb ta vabakutselise helilooja ja dirigendina. Andrus on üks Pärnu Nüüdismuusika Päevade ja Pärnu Ooperi loojatest (www.kallastu.pri.ee).

Pärnu Kontserdibüroo MTÜ

Nikolai 3

Pärnu 80010

Tel +372 442 6780

http://www.parnukontsert.ee