Maria elust, Maria pühadest

Vivika Oksanen

Lääne muusikaajaloo algusest peale on heliloojaid innustanud Neitsi Maria temaatika. Sellest on sündinud suur hulk kõige kaunimat muusikat: Maria ülistuslaulu tuntakse lugematute Magnificat’idena, Ema kannatusi Stabat Mater’itena. Maria-teemalisi hümni- ja antifonitekste, nagu näiteks Ave Maris stella’t (Ole tervitatud mere täht) tai Salve Regina’t (Ole tervitatud kuninganna) on heliloojad läbi aegade kasutanud oma kirikumuusikateostes. Inimestele on saanud armasaks paljud Ave Maria palvetekstile, milles eespalujaks on neitsist ema, kirjutatud teosed.

Rainer Maria Rilke on käsitlenud oma luuletsüklis Neitsi Maria elu tervikuna ja teb meile kättesaadavaks jutustusi, mis tuginevad lisaks Piiblile apokrüüfiraamatutele (näiteks Jaakobi raamat). Rilke kirjeldab omal personaalsel moel Püha Ema elu naise seisukohalt alates sünnist, lõpetades surmaga (taevassevõtmisega). Lõppmärkusena on üleskutse ülistada uskumatule Toomale ja koos temaga kogu inimkonnale (”mees, põlvita ja vaata mulle järele ja laula.”).

Kõik kristlikud kirikud austavad Neitsi Mariat Jeesuse emana, kelle üsas leidis aset Jumala ja inimese ühinemise müsteerium. Luteri kirikus pühitsetakse vaid Maria ilmutuse päeva, kuid roomakatoliiklik ja ortodoksi kirik veedavad ka muid Maria pühi – mitte niivõrd Maria enda pärast, nagu tihti on valesti mõistetud, vaid lähtekohaks on Poeg. Joahimi ja Anna tütres Marias kulmineerub Jumala valitud rahva, Aabrahami laste, usk ja alandlikkus. Reaktsiooni tulevale ülesandele kirjeldatakse Luuka evangeeliumis (Luuk. 1:38) Maria sõnadega: ”Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu
mulle sinu sõna järgi!”

Maria sündimise päeva veedetakse 8.septembril. Jaakobi raamatu järgi oli Maria valitud oma ülesande jaoks juba enne sündi – sellele viitavad ka mitmed Vana Testamendi lood ja ennustused. Vanade kirikute õpetuse kohaselt kaitses Jumal Mariat ka põhipatu eest, et ta oleks kõlbulik Jumala Sünnitajaks.

Maria templisse viimise püha (21.11.) materjal on ka pärit Jaakobi raamatust. Selle kohaselt Joahim ja Anna otsustasid täita oma lubaduse ning anda kolme aastase Marian Issanda teenistusse. Naabritüdrukud tulid Mariat saatma ja kõndisid tema ees põlevate tõrvikutega. Maria järgnes neile vaatamata kordagi tagasi. Templis võttis teda vastu ülempreester Sakarias - tulevase Ristija Johannese isa - ja pani elama pühimassa paika, kus inglid olid imelisel moel temaga ja toitsid teda. Maria elas templis kuni kaheteistkümnenda eluaastani ja seejärel pühitses Sakarias Maria kihluse Joosepiga. Templisse viiimise püha tähendus ei põhine ajaloolistel sündmustel, vaid püha sisu mõistmisel. Maria templisse viimine ja seal elamine tähendavad Maria andunud suhet Jumalasse. Püha Vaim ei täitnud Maria ilmutuse hetkel, vaid elas temas juba varem, valmistades tema keha ja hinge tuleva ülesande jaoks nö. Jumala templina. Pühas paigas elades muutus ta piltlikult ise pühimaks paigaks.

Kristuse sünd (25.12.) on üks suuremaid kirikupühasid ja viib Jõulu imede juurde. Jeesus sündis lihalikust emast kaotamata oma jumalikku olemust. Ajalooline materjal on pärit Piiblist (Matt. 1: 18-25 ning Luuk. 1: 30-35).

Maria ilmutuspäeva (25.3.) sisu ehk ingli ilmumist Mariale on kirjeldatud Luuka evangeeliumi kirjakohas Luuk. 1: 26-28. Luukas tundis Mariat isiklikult ja on kindlasti saanud palju infot Marialt endalt. Kuusi kuud pärast seda, kui Johannes viljastus viljatutele vanematele, ilmutatakse Messiase ssündimisest Mariale, keda oli valitud saama tema emaks ilma maise isa olemasolu. Pojale pidi andma nimeks Jeesus ja teda pidi kutsuma Kõigekõrgema Pojaks, kelle kuninglikkusel ei ole lõppu. Kirikuisad on pidanud seda päeva eriti tähtsana pühade hulgas, kuna see tähendas lunastustöö algust. Missa peeti aina terve liturgiaga, hoolimata sellest, et päev sattus tihti keskele paaastu. Ilmutuse püha ei tähenda vaid Jumala ettemääratud plaani täitumist, vaid ka inimesen rolli Kristuse lihakssaamisel. Maria ei täitnud oma osa sunni tõttu, vaid omast vabast tahtest. Maria ja ingel Gabrieli dialoog on üles kirjutatud detailselt, et Jumala Ema austataks mitte ainult selle tõttu, et Jumal valis ta, vaid et ta valis õigesti.

Jumalaema surmaunne suikumise püha (15.8.) põhineb kirikuraamatutest väljapoole jäänud materjalidele. Piibli järgi jäi Jumalaema pärast Kristuse ristisurma Jeesuse oma üleskutse tõttu apostel Johannese hoolde (Joh. 19:24). Pärimuse järgi elas ta jätkuvas paastus ja palves. Ta sai eelnevalt teada oma surmaunne suikumise päeva ja valmistus selleks rõõmsal meelel. Jumaliku ime tõttu saabusid tema surivoodile kõik apostlid peale Toomase ja nad nägid, kuidas Jeesus ise tuli kogu oma aus Mariat vastu võtma. Maria keha maeti Getsemane aeda, kuhu ole maetud ka tema suguvõsa. Kolmandal päeval tuli Toomas. Kui teised avasid hauakambri näitamaks talle Jumalaema keha, seda ei olenud enam hauas. Samal õhtul näitas Jumalaema ise ennast apostlitele oma taevalikus aus. Kuigi me ei analüüsi kõiki Maria surmaga liituvaid detaile, on nii ortodoksi kui ka roomakatoliku kirik kindlal seisukohal toimunu tähtsusest: Jumalaema keha ja hing – nagu pojagi oma – tõsteti taevasse. Ta on surma ja kohtumõistmise teisel poolel ja elab tulevastes aegades. Ainukese inimesena on temaga toimunud see, milleni muu inimkond alles üritab pääseda. Jumalaema on muutunud inimkonnale lähedaseks Kristuse ristilt lausutud sõnade kaudu: ”Vaata, see on su ema!” (Joh. 19:27). See ei olnud mõeldud vaid jünger Johannesele, vaid küigile Jumala lastele. Seetõttu on Jumalaema inimestest kõige pühamana kõikide eeskuju ja eespalvetaja Jeesus Kristuse ees. Jumalaema surmaunne suikumise päeva hakkasid pühitsema juba varakristlased, kuid vaenu ajal erines püha veetmise aeg paikkonniti. Hiljem sündis nestorilaste (kuulutatu väärusulisteks aastal 451) mõjul pärimus Jumalanema surmaunne suikumisest Efesoses, kuhu ta nende järgi oli ka maetud. Selle põhjuseks oli apostel Johannese tegevus Efesose piiskopina. Püha pidamine 15.8. kinnistus 500-ndatel.

Lisaks neile pühadele veedavad vanad kirikud Maria pühana tema käiku Eliisabeti juures (Luuk. 1:39-56). Kuuldes, mida inglitel oli öelda, läks Maria kohe nelja või viie viie päeva matkale ja viibis Eliisabeti juures umbes kolm kuud. Neil kahel naisel oli palju ühist ja see tähtis kohtumine kujunes neile erilise rõõmu aineseks. Nende mõtted ja tunded kristalliseerusid Eliisabeti õnnistuses ja Maria ülistuslaulus (Magnificat). Maria naastes koju tuli Eliisabeti aeg sünnitada ja ta sünnitas poja, tulevase Ristija Johannese. Ristija Johannese isa, Sakariase, tunded murdusid esile prohvetliku kiidulauluna (Benedictus).