ETNOFUTURISTLIK GALAKONTSERT

MAX/MSP abil soomi-ugri ürgjuurt avastades

SUVEAARIA 2009

L, 8.8.2009 kell 22.30 Pärnu Vanalinna õu Koostöös Kahe ilu festivaliga

Futurism (ladinakeelsest sõnast futurum, tulevik) on sada aastat tagasi Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool, mille manifestides ülistati tsivilisatsiooni saavutusi ning leiti, et vana kunst on kõlbmatu, muuseumid on surnuaiad ja inimhinge probleemidest olulisem on tehnoloogia areng. Futuristide tekstid on visuaalselt atraktiivsed, fragmentaarsed ja keerulised. Neis leidub trükitehnilisi erivõtteid, tahtlikult väärat kirjaviisi, hüüatusi, kõnekeelt ja matemaatika või muusika sümbolite kuhjamist. Futuristlikus teatris on vaataja etenduses osaline.

Etnofuturism ilmselt ei ütle eesti publikule nii palju kui soomeugri loovjõududele ja soome professoritele, aga kui mainida võrumaa esipoetessi Kauksi Ülle, novelli suurmeistri Jüri Ehlvesti ja pikka aega ainsa telekast nähtud luuletaja Karl Martin Sinijärve nimesid, siis võiks kusagilt midagi kumama hakata.

Pärnu Vanalinna õu. Foto Indrek Aija

Suveaaria etnofuturistliku galakontserdi jaoks on originaaltekste kirjutanud Olavi Ruitlane, Toomas F. Aru ja (:)kivisildnik. Müügitabelite tippu valitseva romaani Naine autor Ruitlane, kellel on hinge peal suur hulk vaimukaid luuletusi ja ohtralt mällusööbivaid laulutekste, keskendub etnofuturimi juurtele. Hea kombe kohaselt leiab Ruitlane iga teema käsitlemiseks oma vaatenurga, lähenedes seekord läbi euroopa ajaloo, loomade ja loomaaarmastuse. Loomastuvas ühiskonnas on loomaarmastusel teadagi paremad väljavaated kui inimarmastusel. Eks ta ole.

Toomas F. Aru on jätkuvalt truu Jääääre-järgse perioodi loomemeetodi matemaatilistele mudelitele, olles kõigist kolmest kõige õigeusklikum futurist nii sisus kui vormis. Zamjatinile pühendatud tekstid räägivad esteetilisest allumatusest, mittevabaduse instinktist, ilust ja Taarkast. Humanitaarsele publikule mõjub valemi põhimõttel ehitatud tekst alati paremini kui puhas kujundimassiiv, mille vastu raamatuid lugenud isikud on ühel ja telekat vaadanud isikud teisel põhjusel immuunsed.

(:)kivisildnik räägib gustavsuitsulikult kanges eesti keeles väljasuremise rõõmudest ning vajadusest liivlastele järgi jõuda ning neist mööda minna. Kõik see koos on kõige ehedam etnofuturism, mis vaimse surutise ja kultuuriimperialismi tingimustes mõjub täpselt nii valusalt nagu see mõeldud ongi.

Mart Siimeri budinokeelne laul Ojman livtib (mu hing lendab...) Arzami Otshei tekstile räägib soomeugrilase suurlinnaväsimusest ja hinge tagasipöördumisest metsa. “Vaid siin on tõeline elu,/ astu sammuke, usu temasse,/ jõudu ja paranemist annavad suure metsa/ puud ja päike./ Haara kätte allikavesi,/ tunne ja maitse/ iidset keelt./ Kask ja tamm,/ soomeugrilane,/ ootavad meid, ootavad meie tagasitulemist.” Budino keel, budino kela, on udmurdi noorharitlaste poolt loodud tehiskeel, omamoodi soomeugri esperanto, mille alged ulatuvad soomeugri algkeelde. Keele loojate eesmärgiks on anda soomeugrilastele uus ugri-mugri ülikeel, mis asendaks praegusel ajal soomeugrilasi ühendavat vene keelt. Budino kõnelejaid on praegu paarkümmend, nende seas peale udmurtide ja venelaste ka eestlasi. Keele nimetus budino kela pärineb budiini rahvalt, kellest V sajandil enne Kristust kirjutas Herodotos. Budino keeles on rõhk alati sõna alguses, nimisõnad lõpevad a-, tegusõnad i- ja omadussõnad o-tähega.

Etnofuturismi mõte on ühe sõnaga väljendatult – kiusuajamine. Oma rea nürimeelne kangutamine trendide, terve mõistuse ja raha survele vaatamata. Etnofuturism on eesti asja ajamine ülemisel korrusel.

Sven Kivisildnik, Toomas F. Aru, Olavi Ruitlane, tekst

Kai Kallastu, sopran

Leonora Palu, flööt

Kaspar Aus, liikumine

Hans-Gunter Lock, elektroonika

Indrek Aija, video

Andrus Kallastu, valgus

Karol Kallas, tuli

KOOSTÖÖS

Pärnu linn Pärnu, Vanalinna Põhikool, Pärnu Linna Spordikool, Eesti Kultuurkapital