SUVEAARIA 2010. INTERVJUU PÄRNU OOPERI KUNSTILISE JUHI ANDRUS KALLASTUGA Küsis Leonora Palu, muusik, Repoo Ensemble’i liige 14.juunil 2010, Pärnus

SUVEAARIA 2007. Topeltwagner juustuga. Pärnu Ooperi esimene repoo-etendus.

Repoo Ensemble koosseisus:

(vasakult) Leonora Palu, Andrus Kallastu, Rein Laos, Kai Kallastu, Sven Kivisildnik, Indrek Palu.

Foto Indrek Aija

Alanud suvel pakub Pärnu Ooper taas eriilmelisi etendusi Vanalinna õuel. Kas väike, kuid ideedelt kõrgelennuline ooperitiim on endiselt näitamas mitemekesist ning üllatusi täis muusikateatrit nii klassikalise ooperimuusika austajatele kui ka uudsetele vaatenurkadele avatud publikumile?

Me ei sea piire muusikale, mida esitame. Ka mitusada aastat tagasi loodud muusika võib olla tänapäevane, kui seda tänapäevaselt tõlgendada. Oleme mitu aastat rakendanud nö repoo-kontseptsiooni, mille aluseks on stiilide ja kunstivaldkondade süntees, dekonstruktsioon ja rekonstruktsioon. Oleme Vanalinna õue nimetanud naljatamisi kunstide süntesaatoriks.

Millised sünteesid tänavusest programmist on sind ja kogu kunstilist kollektiivi kõige enam inspireerinud? Või siis teisiti sõnastades: millised erinevad kunstivaldkonnad on seekord põnevaks tervikuks "miksitud"?

Oluline süntees on saadud ooperi- ja kirikumuusika "ristamisel". Sel aastal kõlab meie kavades palju Johann Sebastian Bachi muusikat. Eraldi projekt on BACH PÄRNUS, kus kõlab valik Bachi oreliteoseid. Samas ei ole seosed Bachiga kaugelt otsitud. Mõistame seda, kui süveneme näiteks Richard Wagneri muusikasse, mis on paljudel juhtudel Bachi muusika tuletiseks. Valdkondadevahelise sünteesi näiteks on Albrecht Düreri graafika kasutamine meie kujunduselementides ning Rotterdami Erasmuse ideed meie ideede alglätetena. Nüüdismuusika kõlasid esindab sel aastal Hans-Gunter Lock projektiga HANS PÄRNUS.

Kuna tegu on eelkõige ooperiüritusega, siis paratamatult troonivad lauljad. Sopran Kai Kallastu on kutsunud enda kõrvale sopran Monika Helme ja bariton Atlan Karpi, kes astuvad üles ka iseseisvate soolokontsertidega.

Kas traditsiooniline ooper kui selline muutus sinu jaoks mingil hetkel igavaks, et otsustasid hakata tegelema selle muusikažanri lahtilammutamisega, et kaasaegseid ning avangardseid ideid rakendades ta uudsetesse ja ettearvamatutesse vormidesse asetada? Kas sinu jaoks on see nagu intellektuaalne mäng, kus üritad üllatada iseennastki? Kuidas sünnivad lavastuste algideed?

Kui olla täpne, siis me ju ei tegele ooperižanri lammutamisega. Pigem tegeleme me ooperi kõige algsema ideega -- sünteesida olemasolevatest kunstikomponentidest uusi tervikuid. Lihtsustades võib öelda, et ooper sündis nelisada aastat tagasi Firenze aristokraatlike intellektuaalide ringides soovist ühendada uudsetel alustel kirjandust, muusikat ja arhitektuuri. Et väljendada enneolematul moel võimsaid afekte, pidi muusika olema sobiv teksti selgeks edasiandmiseks. Samal ajal sündis ka spetsiaalne ooperiarhitektuur, mida me tunneme tänaseni. Miks me ei võiks ooperile tänapäeval läheneda samasuguse vaimustuse ja hasardiga kui itaallased 400 aastat tagasi?

Mina ei tea, kust ideed tulevad. Öeldakse, et luule ei tule tuulest, see tähendab, et päris tühjast pole võimalik luua. Siiski on ideede jaoks vaja mingit vaakumit, tühja ruumi, mis ideed muude mõtete seast esile tõstaks ja väärtustaks. Meie etenduste lätteks on ooperi ajalugu, mis on ideedest tulvil.

Räägi uutest lavastustest pisut lähemalt. Millist ideed kannab ja kelle heliloomingul põhineb etendus "NAINE?!" ?

“NAINE?!” on analüüs naise erinevatest olekutest. Etenduses kõlab tseiloni päritolu inglise helilooja Sohrab Udumani antiigiaineline "Cassandra", milles on kujutatud ebakindlat, pealesunnitud mõtete küüsis vaevlevat naistegelast ning šveitsi helilooja Jürg Wyttenbachi "Encore!", mille sündmustik põhineb kaug-ida lool igavlevast radžast, kelle igavus kaob alles pärast seda, kui üks tema tantsijannadest pärast seitsme loori tantsu elavalt nülitakse. Lisaks sopran Kai Kallastule teevad etenduses kaasa tšellist Aare Tammesalu ja helilooja Hans-Gunter Lock. Etenduse lavastajaks on Liis Kolle.

Eelnevatel suvedel on etendatud Hullumistseene ja Armustseene kvaliteetooperitest. Nüüd olete toomas välja Hullumistseenid vol 2. Selline ooperite seeria on varem mainit repoo-ooperi kontseptsiooni ehe näide - etenduste tegelased on justkui seebiooperi kangelased, kellel tundub olevat seeriast seeriasse teatud piirides konstantne karakter. Mille poolest eristuvad "uued hullumised" esimestest, milliseks on transformeerunud primadonna tegelaskuju?

Hullumisstseenide esimese köite lõpus sai primadonnast pseudonüüm. See roll hakkas talle niivõrd meeldima, et ta otsustas sellest mitte loobuda.

Kuidas on Vanalinna õu vokaalsolistidele meeldinud, kas sealne akustika on kuidagi eriline võrreldes muude vabaõhupaikadega? Kas lauljad vajavad ka hääle võimendamist või kannab akustika ise piisavalt?

Vanalinna õue teeb eriliseks selle loomulik akustika. Seal puudub hääle võimendamise vajadus. Seni on kõik lauljad kohaga rahule jäänud. Võib vaid ette kujutada, milliseks kujuneb akustika, kui õu on ühel hetkel kaetud vihmakatusega ning lava ja publikutribüünid on välja ehitatud nagu vaja.

Katusega katmine on kindlasti suur ja kulukas investeering, kuidas selline idee võiks ellu rakenduda? Kas sponsorite, linnavalitsuse või ka kultuuriministeeriumi toel?

Vihmakatuseks planeeritav teisaldatav purikatus on keeruline objekt, kuna see peab valmima ühe investeeringuna. Seda ei ole mõttekas ehitada osade kaupa. On ka selge, et katuse ehituse kõige suuremaks finantseerijaks saab olla Euroopa Liit. Tuleb oodata vastavaid taotlusvoore ja siis tegutseda.

Loodetavasti see idee teostub peagi. Sellise asjade käigu puhul muutub õu atraktiivseks kindlasti ka paljudele teistele etendusasutustele. Viimastest aegadest ei meenu Pärnus teist sellist vabaõhulist etenduspaika, mida oleks järjekindlalt ekspluateeritud ooperi või süvamuusika esituskohana. Millisesse olukorda asetab teid tihe etendusgraafik ja mure ilmafaktori pärast? Kas vihma korral etendused-kontserdid toimuvad?

Oleme oma selle suve etendused planeerinud nii, et väike vihm meid ei sega. Suure vihma korral peame muidugi reageerima ja kõige hullemal juhul isegi etenduse ära jätma. Siiski on Pärnuga üks huvitav lugu. Nimelt ei ennusta hommikune ilm enamasti õhtu kohta mitte midagi. Hommikul võib sadada lausvihma ja olla tormituul, kuid õhtul umbes kella kaheksa ajal toimub imeline pööre: tuul vaibub, päike tuleb välja ja etenduse alguseks säravad tähed.

Loomulikult kavatseme tulevikus kutsuda Vanalinna õuele ka külalisteatreid. Soovime arendada Pärnus välja ooperifestivali, millel ühe suve jooksul etendub vähemalt kuus erinevat produktsiooni: neli meilt endalt ja kaks mõnelt põnevalt külaliskollektiivilt.

See oleks väga tervitatav ja põnev. Kui veel öise tähistaeva juurde tulla, etenduste alguse kellaaeg on nihkunud väga hilisesse õhtusse, kas on soov tekitada suvepealinnas ka süvakultuurilist ööelu traditsiooni? Et suvisel ajal meie vanalinn üheltpoolt nädala sees ei vajuks juba peale kella 20 unehõlma ja teisalt nädalavahetustel ei tuksleks elu vaid ööklubide ümber?

Olgugi, et etenduste hiline kellaaeg on tingitud eelkõige meie laiuskraadi valgetest suveõhtutest, mis muudavad keeruliseks teatrivalguse kasutamise, tekitab see Pärnusse kindlasti ka teatud turvatsooni. On ju uuritud tõsiasi, et kuritegevus kaob kohtades, kus inimesed liiguvad ja eksisteerib sotsiaalne kontroll.

Tundub, et Pärnu Ooper on ajamas järjekindlalt "oma asja", hoolimata heitlikust ilmast nii otseses kui kaudsemas mõttes. Mis on teie suurimad motivaatorid Pärnus tegutsemisel?

Motiiv on lihtne. Kui tutvume muusikaajalooga ning vaatleme minevikus toimunut ja praegu maailmas toimuvat, siis täheldame, et kõige kõrgema kunstiväärtusega projektid on sündinud ja sünnivad eraalgatusest. Me näeme suhteliselt vähe ooperite heli- või videoülesvõtteid näiteks saksa riigiteatritest. Olulisemad salvestised on Bayreuthi, Saltzburgi või Glyndebourne'i festivalilt, mis kõik on eraprojektid. Mingi saladus selles peab olema, et riigi või kohaliku omavalitsuse finantseerimisel olevad ettevõtmised on tihti kunstilises mõttes lennuvõimetud.

Mõnele võib see tunduda imelikuna, kuid mina isiklikult usun Pärnu väga suurde kasutamata potentsiaali. Meil on olemas kingitusena eelmistelt põlvedelt nii palju asju, mille poole teised linnad alles pingutavad: fantastiline looduskeskkond, kompaktne ja olulises osas rikkumata linnasüda, vägevad ehitised. Siin on suurepärane koht teha midagi erakordset ja säravat.

Nõustun. Tänan sind sisuka vestluse eest. Lõpetuseks: Pärnu Ooperit saab kuulda ka juba varem, Hansapäevade aegu, millist muusikat neil öödel kuulda-näha saab?

Hansapäevade kava on läbilõige meie selle suve projektidest. Kirevasse programmi mahub ooperiaariaid ja -stseene, kiriku- ja kammermuusikat ning elektroonilisi kõlasid.

Infot Pärnu Ooperi Suveaaria 2010 ning ka Hansapäevade eriprogrammi kohta leiab veebilehel http://www.ooper.parnu.ee/

Intervjuu ilmus Pärnu Postimehes lühendatud kujul, 30.6.2010 http://www.parnupostimees.ee/?id=281789